Kuidas ootsuda mu kaed ja jalad, Eesti kõrgkoolide ning tööandjate infoportaal

Ingrid seisis enam-vähem tuleringi keskel, ta karjatas. Ühe neegri paljal ülakehal nägi ta sentimeetrijämedusi musti auke, ka kõigi teiste rõivastel olid need olemas. Ent näib, et jäi pidama, ole rahulik. Trevor isegi noogutas endamisi, kui kogu vaatepilt vajus algul aegamööda, siis üha kiiremini allapoole. Rein karjatas kähedalt ja tormas verandale, sealt edasi garaazhi. Ta ei mõelnud sel hetkel ohule, ta sööstis edasi.

Kui Rein kogu kupatusega kööki tagasi jõudis, ladusid plikad kandikud täis ja Kaire hakkas lauda katma. Rein kadus talle appi. Ümber nurga pöördudes ta peatus hetkeks.

Musimaratoni on hiljem aega küll pidada. Eks ma's teen uue. Ja lähme teiste juurde. Uuesti kaminaruumi astudes väristas ta õlgu -- võrreldes verandaga oli seal ja köögis juba mõnusalt soe.

Pinge leevendamise võtted: rahustav hingamine

Kaire asetas salvrätikuid kohale, Rein õiendas midagi peadpidi kapis. See asetas kannu lauale. Valgus kustus ja makk tegi oma tavapärase «ouuu». Sellele hetkele hiljem tagasi mõeldes võis Trevor vanduda, et tal ei olnud vähimatki õnnetuseaimust. Vastupidi, näis, et asi läheb lõbusamaks.

Bodybalance - kolm trenni ühe hinnaga

Kamina nõrgas valguses, millega silm kohe ei harjunud, viskus Rein diivanile. Trevor suundus edasi köögi poole, et sealt pimedast Ingrid üles otsida.

Limpia

Ta astus veel kaks sammu ja siis sundis teda peatuma heli, mille sarnast ta mitte kunagi kuulnud ei olnud. See oli mühin, sumin, mingi kumisev sahin, täis ebainimlikku ähvardavat jõudu. See kestis vähem kui sekundi ja kiiremini, kui inimene suudaks reageerida, valgusid köögilaest umbes kolmemeetrises ringis alla tulenõelad. Need moodustasid silindrilise udukardina, katus selle ringi seest lendles tükkidena kõrgusesse, kadus, hajus.

Mööda kõrgusse suunduvat tunnelit langes alla kiiresti tugevnev ereroheline valgus. Ingrid seisis enam-vähem tuleringi keskel, ta karjatas. Selles tontlikus valguses nägi Trevor ta silmis kirjeldamatut hirmu.

Sellistel hetkedel tegutseb aju kiiresti, kuigi enamik mõtteid teadvusse ei jõua. Trevor pani tähele, et tulekardin et teinud midagi esemetele, mis olid ta teel laest allpool.

Ta ei mõelnud sel hetkel ohule, ta sööstis edasi. Metsik põletav kuumus tabas teda ringi läbimisel, ta põrkas nagu vastu vahtkummist seina, hing jäi kinni ja südant läbistas valu, ent ta oli läbi.

Ja seespool tundis ta järsku hirmu. See oli tarretav, nüristav, tappev hirm, mis paneb ennast kägarasse tõmbama ja pead põlvedele surudes uluma. Trevoril oli võitmatu tahtmine vajuda põrandale pisikeseks ja märkamatuks. Ta langes põlvili. Ise seda teadvustamata märkas mees valguse eripära -- see oli rahutu ja hüplev, kuigi näis staatiline, see sädeles ja väsitas silmi, koosnedes nagu miljonitest kiiresti teisenevatest helendavatest punktikestest.

Ühele poole jäi see keev mäslev hirm, loomalik abitus, selle kohal aga väreles külm loogiline mõistus, mis tegutses omasoodu. Ja see teadvus püüdis uuesti liikuma panna keha, mida loomaliku poole röökiv abitus blokeeris. Trevor pingutas tahet ja aeglaselt, sentimeeterhaaval suutis ta pea kuklasse ajada, ta vaatas üles. Mööda udutoru langes alla mingi sädelev vaim, mis näis koosnevat vaid ererohelisest kiirgusest, näha oli kolm elutut musta silma ja väänlevad sädelevad kombitsad. Kummaline monstrum langes Ingridile peale.

Tüdruk avas suu, et karjatada või õhku ahmida, helkivad kombitsad, igaüks oma paar meetrit pikk, olid laiali sirutunud nagu ämbliku jalad, nende otsas olid paarikümnesentimeetrised süstlanõela meenutavad teravikud, mille lõpetas viiesentimeetrine kettakujuline kaelus.

Nüüd tungisid need nõelad tüdruku kehasse. Ingridi käed tõusid, nagu püüaks ta end veel kaitsta, siis lõtvus ta keha, põlved nõtkusid, pea vajus rinnale, ta jäi rippuma neile nõeltele, kogu konstruktsioon nõksatas alapoole.

Trevor tegi meeletu pingutuse, ta kuklast käis läbi valuhoog, selgroog surises, ent ta tõusis. Vatist sõrmedega haaras ta puulõhkumiskirve, mis juhuslikult ringi sees oli ja virutas selle otse rohelisse helki.

Tal vedas, et kirves pääses ta ikka veel mitte täiesti kuuletuvast käest -- sähvatas pimestav, ergavvalge leek, Trevorit tabas kuuma tuha ja pisikeste sulametallipiiskade pilv.

Kuidas ootsuda mu kaed ja jalad

Helklev leegikardin -- vahepeal oli ta võtnud kera kuju, millest tuhm udutoru üles suundus -- lõi hetkeks lainetama ja koos selle pilvega paiskus Trevor tagasi, ta kukkus seina äärde mitu meetrit köögist eemal.

Rohelises valguses kummardusid ta kohale Kaire ja Reinu ehmunud ja nõutud näod. Trevor püüdis end oiates jalule ajada. Instinktiivselt tõstetud käed olid Kaalulangus vees kaitsnud, ent igal pool mujal paljal nahal kipitasid põletushaavad, ta juuksed ja kulmud olid kergelt kõrbenud.

Rein ja Kaire aitasid ta püsti.

Kuidas ootsuda mu kaed ja jalad

Trevor lükkas nad eemale ja lähenes uuesti leegikardinale. See helendas nüüd vähem ja oli selgem, ent murdis kristallina tugevasti valgust. Ikka veel pimestavat valgust kiirgav hoomamatu kogu rippus meetri kõrgusel Ingridi põrandal lebava keha kohal. Kellegi käsi puudutas ta rannet. Mis see ometi on? Veel üks kombits pöördus, võnkus nagu kõheldes, tungis siis tüdruku kehasse. Monstrum püüdis tüdrukut üles tõsta, korraks läkski see tal korda, Kuidas ootsuda mu kaed ja jalad tuhmus sekundiks ja ta kukkus tagasi, Trevor jõudis märgata enam-vähem kerakujulist tuuma, mis näis koosnevat peeglitest ja läätsedest Trevor lähenes leegikardinale veelgi.

Kuidas ootsuda mu kaed ja jalad

Kaire sõrmed pigistasid ta rannet. Ta tapab meid kõiki! Prahvatas pilbastuva puu ja purunevate kivide kirjeldamatu helikaos. Suvila vappus. Seni vertikaalselt üles suundunud tunnel hakkas pöörduma, lennutades laiali kõik, mis teele jäi.

Ta muutis korduvalt suunda ja Trevor nägi, et ta on seitse-kaheksa Kuidas ootsuda mu kaed ja jalad pikk, lõppedes hallikasvalge seinaga, mis kumerdus sfäärina igale poole, niipalju, kui seda august näha oli. Ta näis olevat kontsentriline tolle leegikardinaga. Kivid ja puu, mille tunnel allapoole liikudes minema lennutas, nagu lennutab sädemeid kiiresti pöörlev käiaketas, põrkasid sellelt seinalt sissepoole tagasi, lõhkudes aknaid ja põõsaid.

Tunnel raius maja tagaseina laia ava ja peatus siis rõhtsalt, ning kaikuva raksatusega istus Kuidas ootsuda mu kaed ja jalad peale pimedus, määramatu sünkmust pilv eimiskit, mille leekkardinaga kokkupuutuva osa kohal rippus poolviltu rohekasmustalt kirendav kuusnurk.

Kõike moonutav ebaloomulik valgus pulseeris, mööda tunnelit lendlesid udutordid, tunnel ise virvendas, Madal ostrogeeni kaalulangus põrkusid ämblikutaoliselt monstrumilt ja mõned neist läbistasid leegikardina ning plahvatasid valjude raksatustega seintega kokku põrkudes.

Levis terav osoonilõhn ja kõrbenud kuumus. Monstrum rappus ning tõmbles, püüdes tolle kuusnurga poole Suured kaalulangus toidud. Trevor võpatas, ta taipas, et oli kõike seda vahtinud nagu hüpnotiseeritu, Reinu hääl äratas ta. Kaalulangus Esimene trimester oli uuesti tuppa tulnud ja vaatas nüüd käsi risti surudes seda hävingut.

Iga Kuidas ootsuda mu kaed ja jalad võis mõni udutort otse nende suunas põrkuda. Kaire oli vastu seina liibunud ja vahtis ikka veel pärani silmi otse valgusesse. Trevor rabas tal käest kinni ja vedas ta otsese nähtavuse alast, mida valgus teravalt piiritles, välja, lükkas ta diivanile istuma. Rein ei teinud kuulmagi, vaid hüppas välja. Valgustunnel jagunes kaheks, üks neist jäi sinna, kus oli, teine, väiksema läbimõõduga ja tuhmim, hakkas pöörduma nagu kella sekundiosuti, aga vastupäeva ja paar korda aeglasemalt.

Tunnelite lõikejoonel mänglesid vikerkaared, ta pöördus ümber sellesama mõttelise keskpunkti, kus oli too ämblik. Ta oli ebareaalne, nagu kuuma õhu virvendus, ent samas teravalt piiritletud, ja ta ei lõhkunud oma teel midagi.

Trevor oli just jõudnud akna juurde ja taipas välja vaadates, mida Rein mõtles, kui ütles, et välja ei saa. Hall sein, mida Trevor oli näinud tunneli lõhutud august, ümbritses suvilat igast küljest, moodustades meetrise läbimõõduga poolkera. Rohelise valguse helgist oli kõik valge nagu päeval. Trevor meenutas seinalt põrkuvaid kive -- jah, välja siit ei saa.

  1. Klaassilm — Looming
  2. Dotti kaalulangus Zone - DWLZ restoranid
  3. Halvatus | Haiguste ABC - parilasteaed.ee
  4. Trenni algus on vaikne ja rahulik.
  5. Rahustava hingamise harjutus Aseta üks käsi alakõhule ning keskenda mõneks ajaks tähelepanu hingamisele.

Ta heitis pilgu tagasi. Pulseerides ja aeg-ajalt katkedes liikus toru edasi, nagu otsides midagi, kord kõrgemale tõustes, kord madalamale laskudes pöördus ta. Seinad naksusid, kui ta neist üle libises, kõik mis oli metallist, paiskus ta sihis tsentrist eemale. Ära valgustunneli teele jää! Kiir paiskas ümber väikese kapikese, jõudis diivanini, selle nurgas vaatas Kaire apaatselt tunneli lähenemist, kiskus end vaid kössi. Trevor haaras ta õlast ja tiris ta eemale.

Rein ronis läbi akna sisse tagasi. Ta oli lumine, ta püksid olid määrdunud ja lõhki. Tunnel libises üle laua ja paiskas vastu seina kõik lusikad, noad, kahvlid ja soolatoosi, need tõukasid lennates maha ka muid asju. Raksatusega kadus läbi akna kaminal seisnud raske tinakann, shashlõkivarraste-ahjuroobi komplekt paiskus mürinal nurka.

Rein karjatas kähedalt ja tormas verandale, sealt edasi garaazhi. Trevor taganes aegamööda Kairel käest kinni hoides. Kiir tõusis jälle, kuni oli meetri kõrgusel põrandast, hakkas jälle laskuma. Ta paiskas Kaire põrandale, veeretas end alt läbi ja lausa lohistas tüdruku järele. Nad tõusid. Rein oli sel ajal esikusse tormanud, nüüd jõudis ta uksele. Tunnel lahvatas erevalges valguses, kõigepealt hajus köögisein, nüüd oli see vaid üks kõrvetav leek, hetkeks nägi Trevor seinale söestuvat inimese siluetti, siis hajus ka välissein ja aknaid tabas nagu rahesabin, oli tunda kärsahaisu.

Puhverdatud otsigutulemused

Kellarihm torkis, kõiki esemeid ruumis kattis helesinine koroonalahendus. Kiir nõrgenes kiiresti, kollapseerus järsku ja kadus. Alles nüüd jõudis Trevori teadvusse, et Kaire karjub ja rabeleb, alateadlikult oli ta sõrmed tüdruku käsivarre ümber nii tugevasti kinni pigistanud, et see kuhugi ei pääsenud.